Sulfoonamiididel on laia antibakteriaalse spektri, stabiilsete omaduste, madala hinna ja mitmesuguste ettevalmistuste eelised. Sulfoonamiidide põhistruktuur on p-sulfanilamiid. See võib häirida bakteriaalse foolhappe sünteesi ning mõjutada selle kasvu ja paljunemist, pärssides seeläbi enamiku grampositiivseid baktereid ja mõnda negatiivset bakterit.

Sulfa suhtes ülitundlikud bakterid hõlmavad: streptococcus, pneumococcus, salmonella jne ning mõõdukalt tundlikud on: Staphylococcus, Escherichia coli, Pasteurella, Shigella, Listeria, mõned actinomyces ja Treponeema hüodüseriae samuti Sensitiivsed; Samuti efektiivne teatud algloomade, näiteks koktsiidide vastu. Sulfoonamiidide suhtes tundlikud bakterid võivad tekitada vastupidavust.

Tegelikult kasutatakse sulfoonamiide ​​sageli koos teiste ravimitega. Enamik varajase sulfoonamiidide pikaajalise kasutamise kahjulikke mõjusid on kuseteede häired, neerukahjustus ja vähenenud sööda tarbimine.

Selle toksiliste ja kõrvaltoimete vähendamiseks peaks esiteks olema sobiv ning seda ei tohiks suurendada ega soovi korral vähendada. Kui annus on liiga suur, suurendab see toksilisi ja kõrvaltoimeid ning kui annus on liiga väike, ei ole sellel mitte ainult terapeutilist toimet, vaid põhjustab patogeensete bakterite tekkeks ravimiresistentsust. Teiseks kasutage annuse vähendamiseks teiste ravimite, näiteks ambproliini ja sulfoonamiidi sünergistidega. Kolmandaks, kui valem võimaldab, võib lisada võrdse koguse naatriumvesinikkarbonaati. Neljandaks võivad bakterid tekitada sulfaravimite suhtes erinevat ristresistentsust, nii et kui need on teatud sulfaravimi suhtes resistentsed, ei sobi see teisele sulfaravimile üleminekuks. Üldiselt tuleb sulfaravimite esialgset annust kahekordistada ja pärast ägedat perioodi tuleks ravimil nõuda, et see võtaks seda 3-4 päeva enne selle peatamist.