Sulfoonamiidide eelisteks on lai antibakteriaalne spekter, stabiilsed omadused, madal hind ja mitmesugused valmistised. Sulfoonamiidide põhistruktuur on p-sulfanilamiid. See võib häirida bakteriaalse foolhappe sünteesi ja mõjutada selle kasvu ja paljunemist, pärssides seeläbi enamikku grampositiivseid baktereid ja mõningaid negatiivseid baktereid.

Sulfa suhtes väga tundlikud bakterid on: Streptococcus, Pneumococcus, Salmonella jt ja mõõdukalt tundlikud on: Staphylococcus, Escherichia coli, Pasteurella, Shigella, Listeria, mõned Actinomyces ja Treponema hyodysenteriae Tundlikud ka sulfoonamiidide suhtes; efektiivne ka teatud algloomade, näiteks koktsiidide vastu. Sulfoonamiidide suhtes tundlikel bakteritel võib tekkida resistentsus.

Tegelikul kasutamisel kasutatakse sulfoonamiide ​​sageli koos teiste ravimitega. Enamik varaste sulfoonamiidide pikaajalise kasutamise kõrvalmõjudest on kuseteede häired, neerukahjustus ja vähenenud söödatarbimine.

Selle mürgiste ja kõrvaltoimete vähendamiseks peaks esiteks annus olema sobiv ning seda ei tohi oma äranägemise järgi suurendada ega vähendada. Kui annus on liiga suur, suurendab see toksilisust ja kõrvaltoimeid ning kui annus on liiga väike, ei oma see mitte ainult ravitoimet, vaid põhjustab patogeensete bakterite ravimiresistentsuse väljakujunemist. Teiseks kasutage koos teiste ravimitega, nagu amproliini ja sulfoonamiidi sünergistid, et annust vähendada. Kolmandaks, kui valem lubab, võib lisada võrdse koguse naatriumvesinikkarbonaati. Neljandaks võivad bakterid tekitada erineval määral ristresistentsust sulfaravimitele, seega kui nad on teatud sulfaravimi suhtes resistentsed, ei sobi üle minna mõnele teisele sulfaravimile. Üldiselt tuleb sulfaravimite algannust kahekordistada ja pärast ägeda perioodi lõppu tuleb ravimit nõuda 3-4 päeva jooksul, enne kui selle saab lõpetada.